Artikli autor: Miret Tuur
Materjalide taaskasutus väliruumis on Eestis alles lapsekingades, tõdesid pea kõik esinejad ja osalejad 13. veebruaril 2026 toimunud Eesti Maastikuehitajate Liidu poolt korraldatud seminaril Avant Center’is Sauel. Taaskasutuse teema muutub üha olulisemaks ning sellel on mitmeid nüansse, mida seminaril esinejad avasid.
Paljude jaoks kasutuskõlbmatud materjalid on taaskasutaja jaoks uus võimalus
Seminari avas Lätis üle 15 aasta arboristika- ja maastikuehitusvaldkonnas tegutsenud Edgars Neilands, kelle firma Labie Koki, (tõlkes ”head või terved puud”) motoks on mõte, et õnneliku elu loovad elujõulised puud ja hästi disainitud õueala. Edgars Neilands on ka Annas Koku Skola (tõlkes Anna Puukool) rajaja ja arendaja. Kool on unikaalne loodushariduse-, sündmus- ja kogukonnakeskus, mis kannab samuti taaskasutamise väärtuspõhimõtteid. Edgars Neilandsi jaoks on taaskasutus mõtteviisi küsimus: mõne jaoks vana ja kasutuskõlbmatu asi võib teise jaoks olla väga tähenduslik. Ta toob näite lusikast, mis perekonnareliikviana omab suurt tähendust, kuid kel sellega sidet ei ole, selle jaoks on see lihtsalt üks tavaline odav lusikas. Mälestused annavad samuti materjalidele tähenduse: näidates ekraanil vana puidust kelku, millega ta lapsepõlves talviti sõitis. Ühe jaoks mõttetu vana asi, aga Edgarsi jaoks tähtis osa lapsepõlvest. Edgars peab oluliseks kasutatud materjalide taaskasutamist juba lastele õpetada, et väärtused kanduksid põlvkonnalt põlvkonnale.
Kogu Anna Puukool, nii maja ise kui ka siseinterjöör, on ehitatud taaskasutatavatest materjalidest, samuti selle õueala ja muud kooli juurde kuuluvad hooned. Laste mängualade jaoks kasutati kuivanud iidseid maaslebavaid tammepuid, kujundades nendest põnevad ronimis- ja puukoobaste alad.
Edgars Neilands ütleb, et Labie Koki väärtuste hulgas olulisim on taaskasutus – kõik, mida teised ei taha ja prügiks peavad, on nende jaoks väärtuslik materjal. Taaskasutus on elustiil, mis on oluline kogu Labie Koki kogukonnale.
Materjalide taaskasutamiseks on vaja rohkem aega ja õigusselgust, süsteemseid ladustamisalasid ja digitaalset ülevaadet ehitusmaterjalidest
Kerttu Kõll, kes esindas firmasid MaastikuLabor ja Zerobuild, tõi palju näiteid ehitusmaterjalide ringsest kasutusest Skandinaavia riikide maastikuarhitektuuri projektide näitel, kus sellel valdkonnal on juba pikem ajalugu, ning mõned Eesti näited.
Kerttu Kõlli sõnul on hea näide Kopli 93 sisehoov (endine Kopli kultuurimaja, mis nüüd on tärganud uude ellu kogukonnakeskuse, õppeaia, mesila ja parandustöökojana), kus kasutati taaskasutatud sillutist, talvel on seal uisuplats ja kogukonnaaed, viimase tegemisel taaskasutati puitmaterjali. Ülemiste City parkla – sinna oli vaja luua ajutine parkla soodsa eelarvega. Maastikuarhitektid käisid erinevates puukoolides otsimas taimi, mis ei vasta standarditele. Neid siis kasutati ajutise parklaala haljastuses ja mida hiljem kasutatakse teistel Ülemiste City haljasaladel. Vihmapeenarde multšina kasutati asfaldi jäätmeid. Õismäe Taaskasutus-taskuparki läksid paljud mujal üle jäänud taimed, näiteks Ahtri trammiteele ette jäänud pärnad, niidu rajamisel Mustamäel välja tulnud „maa alla kadunud“ betoonplaadid, Tallinna Botaanikaaia vanal paljundusalal kasvanud mikrobiootad ning pingid, mis on samuti taaskasutusest. Manufaktuuri kvartalis on küngastes kasutatud purustatud betooni ja kiviklibu.
Kerttu Kõll juhtis oma esinemisel tähelepanu tänasele ehituspraktikale ja esitas küsimuse – miks on keeruline taaskasutada? Esimese põhjusena näeb ta projekteerimise kiirust. Kuna lammutamine on aeganõudev töö, siis projekteerimiseks oleks vaja rohkem aega, et materjale uurida ja planeerida. „Alati peab olema plaan A ja plaan B, sest kunagi ei tea ette, kui näiteks tellistel on niiskuskahjustus, mida kasutada ei saagi. Füüsilisi materjaliladusid ei ole, õigemini need on alles tekkimas ja seal on vähe materjale. Materjalipankade alusel oleks lihtsam projekteerida. TalTech’i teadlased on alles taaskasutatavate materjalide teemaga alustanud, veel ei ole materjalide katalooge ega sertifikaate. Maastikuarhitektid ei tea, mida milleks kasutada võib ja millised on garantiid ja kes mille eest vastutab,“ ütleb Kerttu Kõll. Kerttu toob välja, et bürokraatiat oleks vaja vähendada ja tuleb muuta seadusandlust ja standardeid. Võimalusena näeb ta, et kohaliku omavalitsuse tasandil tekiksid materjalilaod digitaalse lahendusena, mille alusel saab materjalide kasutamist planeerida. Praktikuna näeb ta, et suur huvi on sillutiskivide ja välimööbli vastu, mis vajab ka digitaalset andmebaasi, broneerimissüsteemi ja kvaliteedikontrolli. Pinnasega ümberkäimine on hetkel raiskav, projektides peaks olema plaan, kuidas taaskasutatavaid materjale saaks hoida, väärtustada ja ladustada.
Kerttu Kõlli ettekannet täiendas Karel Paan, kes andis ülevaate Zerobuilt’i arendatavast taaskasutatavate ehitusmaterjalide ostu-müügi platvormist.
Nõuded taaskasutatavale materjalile peaksid tulema projekteerijalt
Jürgen Einpaul inseneribüroost EstKONSULT’ist rääkis oma esinemisel ehitusmaterjalide korduskasutuse müütidest ja lahendustest ehitusinseneri pilgu läbi. „Lammutatavates ehitistes leidub alati midagi, mida saab uuesti ära kasutada. Mida sarnasemas funktsioonis olemasolevaid elemente või materjale kasutada, seda parem ning korduvkasutatavad materjalid peaksid vastama samadele nõuetele nagu uued materjalid. Mittepurustava ja purustava meetodi alusel tehakse kindlaks, kas materjal on ohutu või ohtlik“, loetleb Einpaul inseneri pilgu läbi vaadet taaskasutatavatele materjalidele.
Suurimaks väljakutseks peab Jürgen Einpaul seda, et millal ja kuidas materjali ohutusega tegeleda. Ta ütleb, et traditsiooniline planeerimine käib nii, et tellija mõtleb välja lähteülesande, siis liitub projekteerija, lahendus mõeldakse detailideni välja. Seejärel toimub hange, ehitaja ütleb täpse hinna, kus ei ole ruumi üllatuste jaoks, mis aga vanade konstruktsioonide kasutamisel paratamatult ette tulevad. Taaskasutamise puhul peaks hindama, mida üldse võtta oleks, peaks tegema pilootkatseid, selle põhjal peaks paika panema kontseptsiooni, mida üldse hakatakse kasutama. Paralleelselt vana hoone demonteerimisega peavad käima selle kohta ka uuringud. Kui materjal on enne kontseptsiooni loomist olemas, on natuke lihtsam võrreldes olukorraga, kui materjali hindamine toimub paralleelselt projekteerimisega. Nõuded, millele konkreetne element peab vastama, peab ütlema projekteerija. Näiteks äärekivi – kas see peab olema sellise külmakindlusega, et peab vähemalt kümme aastat vastu? Nõuete kehtestamine tuleb ka tellija poolt – lähteülesandes on tavapäraselt sees klausel, et projekt peab vastama kõikidele nõuetele, sama kirjutab projekti projekteerija. Korduvkasutuseks peaks aga projekteerija läbi mõtlema, milliseid nõudeid kehtestada, st et projekteerija ei tohiks kirjutada projekti ainult standardi numbri, vaid ka selle, mida ootame konkreetselt materjalilt.
Taaskasutatud materjale saab uuesti taaskasutada
Viimane esineja, Merike Rannu Neular OÜst, andis ülevaate kodumajapidamises tekkivate plastjäätmete taaskasutamisest, millest Neular toodab erinevaid profiile, mida saab kasutada terrasside, aedade, seinte ja muu ehitamiseks, ehk tarbimisjäätmetele antakse uus elu väliruumis.
”Enamus plastist läheb ahju. Kuidas anda materjalile uus eluring? Plastpudeli uus elutsükkel ei pruugi olla ainult profiillaud, näiteks viiekümne aasta pärast võib see olla hoopis muu asi. Neulari toodang on kui ajutine materjalipank, tulevikus saab materjali jälle hoopis teise eemärgiga taaskasutada, ” ütleb Merike Rannu.
Neulari profiili alghind on kõrgem kui puidul, kuid kuna see on hooldusvaba, siis elukaare kulu on selline nagu alginvesteeringuna. Süsiniku jalajälg tekib materjali transpordist ja elektri kasutamisest, tootmine ise CO2 koormust lisaks ei tekita. Merike Rannu sõnul Neulari materjali ei osteta mitte sellepärast, et tahetakse ringlusele kaasa aidata, vaid praktilistel eelistustel – see on hooldusvaba ja vastupidav materjal, mida on lihtne paigaldada.
”Kahjuks ainult Eesti toorainet Neulari toodeteks kasutada ei saa, kuna siinne tarbimisjäätmete sorteerimise kvaliteet ei ole hea. Arvatakse, et kui tooraineks on jäätmed, siis kaup peab olema odav ning pigem on suhtumine, et indiviidi vastutus lõpeb sorteerimisega. Tegelikult on materjali ringluse teema julgeoleku küsimus,” ütleb Eestis ainsana pakendiplasti ümbertöötlemise litsentsi omava firma esindaja.
Suur tänu Avant Centerile!
